Kui teil on kadunud mõni
kõrvarõngas või särav nööp siis teate nüüd kes süüdi. Sokkide kadumises pole ka vaja alati pesunasinat
süüdistada, vaadake parem mõnda hiireurgu ja leiategi kadunud asja sest just seal need armsad
koduhaldjad elavad. Kuum piim meega pehmendab iga koduhaldja südame ja mõnikord poetavad
kadunud asja isegi mõne kapinurga peale teile leidmiseks.
Koduhaldjale meeldib rutiin – ära vaheta mööblit ega vaipa, ära tõsta neid teise kohta, tule õigel ajal
koju... Just siin tegid meie head pikaaegsed peresõbrad vea. Hakkasid himustama uut kööki. Ja solvunud
koduhaldjas sussvusserdas kõik nende arvutused ja mõõtmised ning tulemuseks oli häiriv tühi koht seinal.
No muidugi palusid nad abi.
Makramee on kord juba selline käsitööliik kus kuidagi ei saa hakkama narmaste ja tuttideta. Aga alati neid
ei taha. Püüdsin siis leiutada viisi kus saaks mustri lõpetada ilma kohustuslike tuttideta.
Sõbranna soovis kahe plaadiga seinariiulit sinna tühjaks jäänud kohta. Olen küll riiuleid teinud aga
mitte kahekorruselist. Mõtlesin selle peale pikalt ja idee oli teha riiul vanas taluköögi stiilis kus riiuleid
ääristab sakilise äärega pits. Ei peaks keeruline olema ja hakkasin pihta. Ei olnudki midagi keerulist,
ülemine ots tuli just selline nagu tahtsin kuni jõudsin riiuliteni... Proovisin namaid peita
aga tutid jäid, proovisin narmad jätta aga see polnud see. Lõpuks lõikasin narmad lühikeseks, painutasin
lõngaotsad mustri taha ja kinnitasin kuuma liimiga. Riiul sai igati ilus, just selline nagu vaja. Seinale
kinnitamiseks puurisime augud et oleks võimalik loobuda makramee juures peaaegu et kohustuslikust
riputusnöörist. Läbi aukude saab riiuli seinale kruvidega. Nii liigub see vähem.
Mina koduhaldjat näinud ei ole aga ta võiks olemas olla küll. Lugesin ta kohta ühest raamatust ja tundus
igati tore mõned untsuläinud arvutused kellegi süüks ajada. Ja see köök sai erilisemaks.