Jutuke sellest ajast kui jõule ei tohtinud olla
Käsitöö on üks selline töö kus mõtted saavad uitama minna. Unistamine ei ole minuealisel enam teema,
mis tulema peab see tuleb nagunii. Aga lapsepõlve lähevad mõtted tagasi väga tihti. Nüüd kui jõulud on
juba käega katsuda, mõtlen sageli ajale kui jõule pidada ei tohtinudki. Eriti hästi on need keelatud
kodused peod meelde jäänud ajast kui olime õega sellises parajas sälueas, praegu öeldakse teismelised.
Meie pere kogunes alati vanaisa poole, arvan siiski, et vana-aasta õhtuks. Kuusk toodi salaja tuppa õigel
ajal aga töö tõttu polnud võimalik suurel perel jõulu ajal kokku tulla, elati ju siin-seal üle Eesti. Meid oli
palju, onud, tädi, vanaisa, nende pered, see tähendas palju igas vanuses lapsi.

Algas kõik õhtusöögiga nagu ikka. Kartulid, kapsad, liha ja verivorst, sült, pasteet, hapukurgid ja seened
ja marineeritud paradiisiõunad. Kohvi ja kooki ei olnud, aga saiakesi või pirukaid küll. Oli kollaseid
sibulõunu ja suuri hapukaid antoonovkaid. Magustoiduks saime vahukoorest tehtud ja lumehanges
külmutatud jäätise moodi asja. Piparkoogid muidugi ka, eriti head olid ema tehtud – õhukesed, muredad
ja suussulavad. Glasuuri ei olnud kunagi, niigi head. Kõige toredam oli aga nii-öelda kultuuriprogramm.
Meie pere on alati olnud laulurahvas, onud mängisid kõik akordioni. Orkestris lõid kaasa ka lapsed,
kraapsupilli jäljega põrandalauda hoitakse praeguseni alles. Trummideks sobis hästi plekist pesukauss
mille mängimiseks oli kaks vitsakimpu. Alati käis külas jõulusokk, päris soku moodi sarvedega pea ja
vanast saunavihst sabaga tekitas ta palju segadust. Huvitav asjaolu oli selle igal aastal tulnud jõuluvanaga,
kes nägi küll välja nagu mardisant oma takust habeme, suure lambanahkse kasuka ja vana läkiläkiga, aga
suure kingikotiga. Lastel läks ikka mitu head aastat, et aru saada miks onu Rein iga kord enne jõuluvana
saabumist tädi Lembi poole läheb ja kui sealt siis tagasi tuleb kõik imestavad, et kuidas ta küll
jõuluvanaga kokku ei juhtunud. Vanaisa suured vildid võtsid ta lõpuks vahele.

Aga loo eesmärk milleni ma selle jutuga tahtsin jõuda on hoopis kingitustes. Need olid alati ise tehtud
mõne üksiku erandiga. Sokid, kindad, mütsid, naistele põll või käterätt, onu Sulev sai suure saiapätsi, onu
Edgar sibulavaniku, vanaisa kaalika. Lastele kommi ka ja ühe imeliku erandina sain ma poest ostetud
päkapikukujulise lõhnaõli. Siiani meeles.
Ise tehtud kingitus on armas, ilus ja hea. Sama võib öelda ükskõik kelle poolt käsitööna valmistatud
eseme kohta. Südamega tehtud ja kordumatu, rõõmuks kingi saajale ja kinkijale.