Loe edasi
Kas teate laulu Ei ole ma veel selles eas....? See on üks väga vana laul Horoskoobi ajast, olin siis veel
päris väike tüdruk. See rida on mu elus tihti kasutusel olnud aga veel sagedamini on tulnud kasutada
sedasama rida pisikese muudatusega. Ei ole ma ENAM selles eas... on praegu juba palju sobivam. See on
selline äraütlemise rida, kõlab paremini kui konkreetne EI.
Tänase jutukese kohta sobib öelda - ei ole ma VEEL selles eas. Selles mõttes, et nii palju on toredaid
mälestusi, mida tahaks jagada. Ükskõik kes loeb ja kui ei loegi siis lapsed ikka loevad, võib-olla ma
polegi neile just sellest päevast minu elus veel rääkinud.
Sellel hommikul olin ma haige, olin olnud juba mitu päeva ja kooli ei saanud. Aga võib-olla lasteaeda.
Ega vanus polegi tähtis, tähtis on see meelde jäänud tunne kui silmad lahti tegin. Väga valge ja päikest
täis tuba, kas oli suvi, talv, või kevad, ei tea. Sügis vist küll mitte, siis on peaaegu alati sombune ja pilves.
Ja ema oli kodus! Kuulsin teda köögis. Ja siis tuli ta tuppa, põll ees, mida ta rääkis või küsis, ei ole meeles
ja see pole tähtiski. Tähtis on see, et siis kui mina väike olin, ei olnud emad kodus, nemad käisid tööl.
Kogu aeg tööl, ka laupäeval ja vist ka pühapäeval. Meid, lapsi, kasvatas lasteaed või kool või täpsemalt –
kasvasime ise, mõni kõveramaks, enamus sirgeks.
Sellel päeval oli ema ainult minu päralt. Meid lapsi oli kolm, mina, noorem õde ja veel noorem vend.
Nemad olid vist küll lasteaias.
Algul me joonistasime. Ema oskas hästi joonistada. Puu oli nagu päris, maja, lilled koer, aed samuti.
Ema joonistas meie maja, maja kõrvale kased, teeraja ja lillepeenrad, päikese ja pilved ja suitsu korstna
otsa. Nüüd võtsime käsile nuku. See oli mul ainuke, selline väikesevõitu, juukseid tal polnud, õigemini
plastmassist siiski olid, ja silmi ka ei pilgutanud. Noh, aga asi seegi. Ema arvas, et võiks teha talle mütsi.
Meil oli sinist lõnga ja mütsi heegeldamine käis kiiresti. Minu osa oli lihtsalt vaatamine ja kaasaelamine -
kui ilus see on! Ja nüüd tegime mütsile tuti, ilusa sinisest lõngast tuti.
Kui tutt valmis ja mütsi külge õmmeldud sai, oli see minu arust kõige ilusam müts mis mu nukkudel
kunagi olnud on.
Küllap on see sinine mütsike mulle eriti tähtis just emaga kahekesi veedetud päeva pärast, isiklikult
minuga oldud aja pärast.
Täna tegin samamoodi nagu tookord tegi mu ema kaks kollast tutti, õmblesin nad üksteise otsa, paarist
pipraterast said silmad, värvipaberist nokk ja tiivad ja valmis ta oligi - kollane tibu. Munapühad tulemas,
kaseokstest kausikeses koos värviliste munadega...
Liia - Poho Stuudio makramee toodete valmistaja
päris väike tüdruk. See rida on mu elus tihti kasutusel olnud aga veel sagedamini on tulnud kasutada
sedasama rida pisikese muudatusega. Ei ole ma ENAM selles eas... on praegu juba palju sobivam. See on
selline äraütlemise rida, kõlab paremini kui konkreetne EI.
Tänase jutukese kohta sobib öelda - ei ole ma VEEL selles eas. Selles mõttes, et nii palju on toredaid
mälestusi, mida tahaks jagada. Ükskõik kes loeb ja kui ei loegi siis lapsed ikka loevad, võib-olla ma
polegi neile just sellest päevast minu elus veel rääkinud.
Sellel hommikul olin ma haige, olin olnud juba mitu päeva ja kooli ei saanud. Aga võib-olla lasteaeda.
Ega vanus polegi tähtis, tähtis on see meelde jäänud tunne kui silmad lahti tegin. Väga valge ja päikest
täis tuba, kas oli suvi, talv, või kevad, ei tea. Sügis vist küll mitte, siis on peaaegu alati sombune ja pilves.
Ja ema oli kodus! Kuulsin teda köögis. Ja siis tuli ta tuppa, põll ees, mida ta rääkis või küsis, ei ole meeles
ja see pole tähtiski. Tähtis on see, et siis kui mina väike olin, ei olnud emad kodus, nemad käisid tööl.
Kogu aeg tööl, ka laupäeval ja vist ka pühapäeval. Meid, lapsi, kasvatas lasteaed või kool või täpsemalt –
kasvasime ise, mõni kõveramaks, enamus sirgeks.
Sellel päeval oli ema ainult minu päralt. Meid lapsi oli kolm, mina, noorem õde ja veel noorem vend.
Nemad olid vist küll lasteaias.
Algul me joonistasime. Ema oskas hästi joonistada. Puu oli nagu päris, maja, lilled koer, aed samuti.
Ema joonistas meie maja, maja kõrvale kased, teeraja ja lillepeenrad, päikese ja pilved ja suitsu korstna
otsa. Nüüd võtsime käsile nuku. See oli mul ainuke, selline väikesevõitu, juukseid tal polnud, õigemini
plastmassist siiski olid, ja silmi ka ei pilgutanud. Noh, aga asi seegi. Ema arvas, et võiks teha talle mütsi.
Meil oli sinist lõnga ja mütsi heegeldamine käis kiiresti. Minu osa oli lihtsalt vaatamine ja kaasaelamine -
kui ilus see on! Ja nüüd tegime mütsile tuti, ilusa sinisest lõngast tuti.
Kui tutt valmis ja mütsi külge õmmeldud sai, oli see minu arust kõige ilusam müts mis mu nukkudel
kunagi olnud on.
Küllap on see sinine mütsike mulle eriti tähtis just emaga kahekesi veedetud päeva pärast, isiklikult
minuga oldud aja pärast.
Täna tegin samamoodi nagu tookord tegi mu ema kaks kollast tutti, õmblesin nad üksteise otsa, paarist
pipraterast said silmad, värvipaberist nokk ja tiivad ja valmis ta oligi - kollane tibu. Munapühad tulemas,
kaseokstest kausikeses koos värviliste munadega...
Liia - Poho Stuudio makramee toodete valmistaja
Kommentaarid